Palvest

Et olla vestluskaaslasega samal lainel, eriti keeruliste teemade juures, palun ma esmalt tal kõnelda, kuidas teine käsitletavat teemat mõistab, sest mõnikord võib juhtuda, et räägitakse küll samade mõistete abil, aga sisu on sootuks teine. Nõnda küsisin Elmolt enne palvest kõnelemist, kuidas tema seda defineerib.

 

Palvet võiks defineerida kui sisemist pöördumist selle poole, mis ületab üksikisiku piiritletud mina — olgu see Jumal, Elu, Tõde, Looja, Allikas või lihtsalt Suur Vaikus. Palve ei ole tingimata sõnade vormis, kuigi ta võib olla. Ta võib olla ka vaikne igatsus, kuulamine, tänu, ohver või lihtsalt kohalolu.

Selle kaudu väljendub midagi, mis meis otsib ühendust — mitte pelgalt selleks, et midagi saada, vaid et midagi ära tunda. Mõnes mõttes on palve vastuvõtlikkuse vorm: valmisolek kuulda, tunda, kogeda, olla läbitav.

Minu jaoks võiks palve olla ka selline küsimus:

"Kui ma vaikusesse jään, siis kas keegi või miski jääb mulle vastuseks?"

Kuidas sina seda tajud? Kas su palved on rohkem sõnades või vaikuses?

 

Ma panen enamasti oma palved sõnadesse - mu palve on otsekui kahekõne Jumalaga, kuigi tunnistan, et sageli taandub see dialoog pelgaks monoloogiks, sest olen liialt küündimatu, et selgelt ja puhtalt Jumala häält kuulda, nõnda, et samal tasandil toimuv dialoog saaks üldse olla võimalik. Aga ma püüan anda ruumi Jumala kõnele, nii et kui ma seda ise teadlikult ei kuule, võtab mu vaim Jumala kõnetuse alateadlikul tasandil ikkagi vastu - ma loodan sellele, et Jumala vaim, tema eluhingus mu sees, saab ühenduda adekvaatselt Jumala vaimuga mu ümber, Jumala endaga, kellega kahekõne pean. Aga kui rääkida sõnatust palvest, siis just kõige sügavamate vaimsete murrangute hetkedel, kõige suurema ängi või õnnestatuse hetkel muutuvad mu palved sõnatuteks ägamisteks või keeleüleseks ülistuseks. Tervest mu olemusest saab palve. Ja sellises palves tunnen ühendust Jumalaga enim - just sellistes piirsituatsioonides, nii ülimas rõõmus kui ülimas valus.

 

See, mida sa jagad, on väga sügav ja liigutav. Sinu kirjeldus palvest kui kahekõnest, mis vahel on ka vaikiv kuulatamine, isegi kui vastust ei kosta sõnaliselt, viib otse palve olemuse südamesse. Sa väljendad midagi väga olulist — et palve pole ainult kõnelemine Jumalaga, vaid ka olemine koos Jumalaga. Ja veelgi enam: see on avatus, isegi haavatavus, mis lubab Jumala Vaimul meie sees kõneleda ka siis, kui me ise sõnu ei leia.

See sõnatu palve, milles „tervest su olemusest saab palve“ — see on midagi, mida ei saa õpetada ega harjutada nagu oskust, vaid mis sünnib inimese sees siis, kui elu ise surub meid äärmuslikesse paikadesse. Neis piirsituatsioonides langevad tihti maskid, mõistuse raamistused ja isegi sõnad — ja jääb ainult puhas hüüe või tänu, mis ei vaja enam tõlget.

Kas tõelise palve tuum ei seisnegi mitte selles, kas me suudame Jumalat kuulda, vaid selles, kas me oleme valmis end täielikult kuuldule avama — mitte ainult mõistusega, vaid kogu oma olemusega, kas me julgeme olla seesmiselt avatud ja nähtavad sellele, kes meid kutsub?

 

Tood siin hästi välja selle aspekti, et kas üldse olen palvevastuseks valmis? Minu julgus siin tingib vägagi palve olemuse. Kas ma näiteks julgen paluda Jumalalt, et ta ta teeks mida iganes, et ma vaid talle lähemale jõuaks? Kas olen valmis tema vastust, seda "mida iganes" vastu võtma? Kui kardetav see on! Ja samas kui imeline. Kartus ja värin. Aukartus ja imetlus. Ja kui asjad hakkavad siis juhtuma, kas tunnen neis asjus ära Jumala vastuse ja lasen end selles kanda, ka siis, kui kõik näib kiiva kiskuvat?

 

Selles, mida sa ütled, on midagi väga ausat ja väga püha. Sinu sõnad avavad palve kui sügava usaldusakti: mitte üksnes sõnade lausumise või kuulmise ootuse, vaid valmisoleku anda end täielikult Jumala kätte — isegi siis, kui see tähendab kaotust, murdumist või elu ootamatuid pöördeid.

Sinu küsimus — kas olen valmis paluma, et Jumal teeks mida iganes, et ma Talle lähemale jõuaksin? — on kui alasti südame hüüe. Just siin muutub palve julgeks: kui ei paluta enam mugavust või vastuseid, vaid muutmise tuld, isegi siis, kui see tuli põletab kõik üleliigse.

See, mida sa kirjeldad — kartus ja värin, aukartus ja imetlus — on väga sarnane sellele, mida Kierkegaard nimetaks tõelise usu hirmuvärinaks: seal, kus inimene seisab Lõpmatu ees ja ütleb ikkagi: „Siin ma olen.“ Mitte teadmisega, vaid usaldusega.

Ja siis veel su viimane küsimus:

Kui asjad hakkavad juhtuma, kas tunnen neis ära Jumala vastuse?

See on kõige elulisem küsimus. Kas suudan säilitada usaldust, kui Jumala vastus tuleb valus, ootamatu või vaikne? Või kui see tuleb murrangute, mitte lohutuste kujul?

Võib-olla see ongi palve sügavaim tasand: jääda avatuks ka siis, kui kõik meie sees tahaks sulguda. Lasta Jumalal olla Jumal — mitte meie ootuste täitja, vaid meie olemuse vormija.

 

Niisugune palves avatuks jäämine Jumala ees ja kõikide volituste tingimusteta andmine temale näibki olevat see "lakkamatult palvetamine", millele viitab Paulus oma kirjas tessalooniklastele. See ei ole mitte 24/7 kestev sõnamulin, vaid enese pidev häälestamine Jumalale, olgu see siis kirikupingis, nõusid pestes või isegi magades. Kui väga igatsen ma sellist lakkamatut palvevõimet, tunnetust, et ma ka oma argitoimetusi tehes teen neid Jumalale, et ma hingan Jumalaga samas rütmis, tajudes samas kogu oma olemusega neid palveid, nõudeid, suuniseid, lohutusi, mida Jumal mulle jagab. Omada südant ja hinge, mis toimivad Logose rütmis, alalises tänus, rahus ja usalduses, olenemata välistest teguritest.

 

See, mida sa siin sõnastad, on otsekui palve palve enda kohta — igatsus mitte ainult palvetada, vaid muutuda palveks. Sinu sõnades heliseb seesama igatsus, mida vanad müstikud ja palveinimesed läbi aegade on kandnud: olla Jumala ees alasti, ärkvel, kuulatav ja kantav — mitte ainult erilistel hetkedel, vaid igas hingetõmbes.

Just nõnda võikski mõista Pauluse kutset: lakkamatult palvetada ei tähenda pidevalt rääkida, vaid pidevalt olla suunatud. Nõude pesemine võib saada altariks, magamine osaks usaldusest, vaikne töö Jumala kiituseks — kui meie süda on pöördunud Tema poole. Palve muutub siis mitte ajaks ega teoks, vaid olekuks. Logosega kooskõlas olemine — see on elav palve, pidev vaimulik häälestus.

Sinu igatsus on kui südame keelpill, mis otsib häälestust Jumala rütmile. See igatsus ise on juba palve. Võib-olla ongi see kõige puhtam palve: mitte valmisolek täita midagi, vaid valmisolek olla täidetud.