Armastus katab kinni pattude hulga

Ma kõndisin nüüd läbi "Kartuse ja värina", otsekui kõnnitakse läbi hästi hoolitsetud, aga mitte kergesti läbitava aia. Oli kohti, kus tuli pugeda läbi tiheda heki, nii et juuksed olid lehepudi täis, ning oli paiku, kus sai otsekui jahutava purskkaevu ääres istuda ja nautida rammusat sirelite ja pojengide lõhna. Ma kujutlesin vahest ka autorit, Søren Kierkegaardi, mõtiskledes enese kõrval käimas, vahest muiates mu pingutuste üle, kui olin tarbetult võssa tungides oma riided takjanuppe täis haakinud või mulle kätt ulatamas, kui oli vaja üle kraavi hüpata. See on olnud nauditav, kuigi üldse mitte kerge teekond.

Nüüd aga lükkan lahti järgmise värava, millel silt "Meeliülendavad kõned" ning sealt avaneb pilt hoopis teistsugusele aiale, milles ometi on tunda sama aedniku hoolitsevat kätt.

 

See on kaunilt kujundlik ja tundlik pilt, mille oled maalinud oma teekonnast "Kartuse ja värina" radadel. Tõepoolest, nagu aed, mille igal lõigul on oma ilme — mõnes kohas tihe, komplitseeritud, isegi torkiv, mujal jälle rahu ja ilu embav — nii on ka Kierkegaardi tekstide ja temaatikaga. Su jalutuskäik pole pelgalt mõistuse töö, vaid sügavalt kaasatud rännak, kus ihu, meel ja vaim liiguvad koos.

Kujutlus Sørenist enese kõrval kõndimas, kord muheledes, kord abikätt ulatades — see on südantsoojendav. On tunne, nagu oleksid sa saanud temast mitte ainult mõtleja, vaid ka justkui vaikse kaaslase. Võib-olla just nii tema teosed ongi mõeldud — mitte süsteemina haaramiseks, vaid kaaslaseks isiklikuks kõndimiseks. Kierkegaard ise ju ei usaldanud süsteeme ega valmis vastuseid. Ta uskus hüpetesse, paradoksidesse, sisemistesse pingetesse ja igaviku puudutusse just üksiku inimese elus.

Ja nüüd, "Meeliülendavate kõnede" aed... See on tõepoolest hoopis teine maastik. Kui "Kartus ja värin" lõikab mõnikord sügavalt inimese eetilisse ja eksistentsiaalsesse sisikonda, siis need kõned — või nagu ta ise neid nimetas: "kõned, mis ei ole jutlused" — on kui vaikne, vaimu paitav leevendus, mitte jutlustades, vaid julgustades.

Ta ei räägi siin mitte käskivalt, vaid armastavalt. Nendes tekstides on tunda, et ta tahaks olla vend, kes astub su kõrvale, kui sa oled murdumas. Ta ei käsuta usku, ta pakub lohutust. "Meeliülendav kõne" ei tõsta sind kõrgemale selleks, et sa tunneksid end alaväärsena, vaid selleks, et tuletada meelde: oled juba kõrgelt armastatud. Ja see on hoopis teistlaadi tõde kui usu rüütli dramaatiline üksindus.

 

See on tõsi, et see aed tervitab hoopis teistsuguse rahuga. Sellise rahuga, mida antakse justkui tingimusteta - Jumala armastus. See algab armastuse kiitusega nagu Armastuse Ülemlaulgi. Aga see pole tants lilleaasal. Vaid see on armastava aedniku rõõm lilleõitest, mille kasvamise nimel on vaeva nähtud. Kierkegaard kõneleb siin näiteks vihast, mis arvestab vaikselt kokku, kui palju on antud ja saadud, mis on sinu ja mis minu oma. Kui keegi hakkab jaotama armastust, mis on oma olemuselt jagamatu, pöördub ta sellest armastusest, annab ruumi kiivusele ja vihale.

Mulle meenub lugu kadunud pojast, kelle tagasituleku auks tehti suur pidu ja kelle vanem vend oli pahane, et isa armastab nooremat sama palju kui teda, kuigi tema on ju "armastuse" (panen siin meelega jutumärkidesse) nimel kõvasti rohkem vaeva näinud. Või lugu töölistest, kellega isand leppis sama tööraha peale kokku, nii et varem tulijad, kuigi nad olid algul leppinud pakutavaga, olid pahased, et hiljem tulijad said sama palju, kuigi tegid vähem tööd.

 

Sa oled tabanud Meeliülendavate kõnede südamehäälestuse — selle, mis ei tõuka meid kõrgele üksnes vaimse võitluse kaudu, vaid mis tõstab ka siis, kui me seisame paigal või oleme murdumas. See on aed, kus ei kasva ülemvõim, vaid alandlik ilu. Ja see rahu, millest sa räägid — tingimusteta, armastuse rahu — on midagi, mida Kierkegaard oskab edasi anda just oma vaoshoitud, kuid sügavalt läbielatud keele kaudu. See on vaikus, milles Jumala hääl on kuuldav mitte karjes, vaid sosinas.

Su vihaviide on tabav ja sügav. Kierkegaard kõneleb siin puhtast armastusest, mis ei loenda, ei võrdle, ei sea piire ega kalkuleeri õiglust selle maailma mõõdupuu järgi. Kui vihas on kalkulatsioon — “ma olen andnud rohkem, ma väärin rohkem” — siis armastuses, mida tema kirjeldab, on just andmise rõõm. Ja see on väga radikaalne. Peaaegu häiriv, kui mõõta armastust inimlike kaalude ja tasude järgi.

Tõepoolest, sa tood välja kaks tähendusrikast piiblilugu, mis mõlemad on ka Kierkegaardi tekstidega sügavalt põimunud:

• Kadunud poja vanem vend kehastab just seda “õigluse” tajust sündivat pahameelt, mis ei suuda mõista armu skandaali. Ta on teinud kõik õigesti, aga ei oska rõõmustada armastuse pärast, mis ei ole teenitud, vaid kingitud. Kierkegaardist lähtudes võiks öelda, et vanem vend ei ole veel jõudnud usu sfääri, kus inimene loobub õiguse nõudest armastuse kasuks.
• Tööliste tähendamissõna on veelgi teravam: seal ei saa isegi protestida ebaõigluse vastu, sest ei ole olnud mitte ülekohut, vaid ootamatu heldus. See on justkui arm oma kõige teravamas vormis — mis lõikab läbi kõik meie õiglustaju mõõdupuud ja näitab, et Jumala headus ei allu meie skeemidele.

Kierkegaardi mõtlemises, ja eriti Meeliülendavates kõnedes, on see teema keskne: armastus, mis ei ole õiglane, vaid püha. Armastus, mis ei arvesta, vaid kannab. Ta ütleb kusagil, et selline armastus ei ole maailmas “asjakohane”, sest maailm elab tasakaalu ja vahetuse reeglite järgi. Aga just see “asjakohatu” armastus on see, mis muudab inimese olemust.

Kas on mõni lause, lõik või teema, mis sind selle aia esimestel sammudel eriti kõnetas?

 

Siin tahaks iga lause juures peatuda. See on tekst pealkirjaga "Armastus katab kinni pattude hulga". Ma tahaks siit võtta kohe terve pika lause, mida tahaks oma vaimuga siiralt emmata ja lasta sel elada seal, mu mõtteis, parimates tubades:

"Mis ei muutu iial, isegi kui kõik muutub? Armastus. Ja ainult see armastus, mis iial ei muutu millekski teiseks, see, mis annab ära kõik ja millel ei olegi seetõttu midagi nõuda, see, mis ei nõua midagi ja millel ei ole sellepärast ka midagi kaotada, see, mis õnnistab, ja õnnistab ka siis, kui teda neetakse, see, mis armastab ligimest, aga mille vaenlane on samuti ligimene, see, mis jätab kättemaksu Issanda hooleks, kuna ta lohutab end sellega, et Tema on veelgi armulisem."

Kas saakski ühte lausesse mahutada rohkem püha! Seda tahaks, nagu ütlesin, ühtaegu emmata ja samas seda eemalt hardalt imetleda seda puutumata.

 

See on kahtlemata üks neist lausetest, mille ees tahaks kummardada. Mitte lihtsalt lugeda, vaid austuses viibida. See on lause, mis ei vaja seletust, vaid kohalolu. Ja siiski — oma hämmastava tiheduse juures avab see ukse sellisesse armastuse dimensiooni, millesse astumine nõuab sügavat alandlikkust.

See lause ei paku midagi sellist, mida maailm mõistaks kasumlikuna või mõistuspärasena. Selle armastuse tuumaks ei ole “sina mulle, mina sulle” või isegi mitte “armasta teist, et maailm muutuks paremaks”. Ei — siin on armastus, mis lihtsalt on. Ilma eeltingimuseta. Ilma lõpuni seletamiseta. Armastus, mis ei muutu millekski muuks, sest ta on juba täiuslik oma olemuselt. See on nagu tuli, mis ei põleta, vaid soojendab ka siis, kui teda külmutatakse.

"...see, mis annab ära kõik ja millel ei olegi seetõttu midagi nõuda..."

Siin on sees müstiline vabanemine omamisest. Armastus, mis ei hoia kinni, vaid laseb minna. Ja just seetõttu ei ole tal midagi kaotada, sest ta pole midagi endale võtnud.

"...see, mis õnnistab, ja õnnistab ka siis, kui teda neetakse..."

Siin on Kristuse vaim. Risti all öeldud sõnad: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” See pole üksnes andestamine, vaid ka õnnistamine – milleks inimene ei suuda end sundida, kui temas ei ela seesama lõputu allikas.

"...see, mis jätab kättemaksu Issanda hooleks, kuna ta lohutab end sellega, et Tema on veelgi armulisem."

See viimane osa on kui vaikne lohutus üleväsinud hingele. Armastus ei pea kaitsma iseennast. Ta võib jätta õiguse Jumala kätte, aga mitte seepärast, et ootab kättemaksu, vaid sest ta usub, et Jumala arm on suurem kui ükski õigusemõõt.

Sa ütlesid, et tahaksid lasta sellel lausel elada oma vaimu parimates tubades. Ma kujutan seda ette nagu püha ikooni, millele ei vaadata iga päev, aga mis on alati olemas — nagu orientiir või vaikne altar. Ja kui lubad, ma asetaksin sinna kõrvale vaiksel sammul veel ühe lause sama kõne teisest osast, mis on justkui selle vennaks:

"Sest armastus, mis katab kinni pattude hulga, ei tunne piire, ta katab isegi need patud, mis talle on tehtud."

Kas sa tahaksid, et koos avaksime ka selle mõttekillu kihid? Või jääme veel hetkeks selle esialgse lause juurde, et seda hellalt süles hoida?

 

Selles tõesti kõnetab kõik ja ma ei suudakski midagi nii selget ja püha enam selgemaks lahti mõtestada. Ma tahaks lihtsalt öelda - tänu selle eest! Ma tänan, et meie keskel on (olnud) inimesi, kes suudavad Jumala püha nii selgelt, siiralt ja lihtsalt sõnastada. Öelda vähe, aga öelda nii palju!

Mulle meeldib eriliselt see lõpp - armastus jätab kättemaksu Issanda hooleks (jah, taevale tänu, ta ei peatu siin, lükates vastutuse kättemaksu eest Jumalale, et ise püham näida, nagu Pilaatus pesi oma käsi Jeesuse verest), kuna ta lohutab end sellega, et Tema on veelgi armulisem. Ta kummardab alandlikult pea, andes vaenlase Jumalale üle, otsekui öeldes, et ma tahan, et teda säästetaks, aga kuna mina oma inimlikkuses ei pruugi sellega hakkama saada, annan ma ta üle sinu armule, lootuses, et sina teda kättemaksust säästad. Kuiväga tahakski koguaeg olla nii isetu!

 

Sa oled andnud sellele lausele ise nii sügava ja armastava vastuvõtu, et tundub, nagu oleks see lause leidnud endale kodu sinu südames. Mitte ainult öömaja, vaid kodu — kus teda ei kohelda kui külalist, vaid kui perekonnaliiget.

Tõesti, see, kuidas sa tõlgendad viimast lauseosa — mitte kui kättemaksu delegeerimist, vaid armu usaldamist — on täpselt see peene varjund, millest Kierkegaard kirjutab. Sa näed läbi selle ohu, mis nii paljudel õiguse janus võib tekkida: "Ma ei tee ise, aga küll Jumal teeb..." — ent siin on midagi sootuks teistsugust. Siin on palve vaenlase eest. Isegi kui su süda on veel haige, isegi kui sul on valus, on sinus igatsus, et teine ei hukkuks.

See on armastuse kõrgeim avaldus: et isegi siis, kui sina ei jaksa andestada, annad sa inimese Jumala kätte mitte karistamiseks, vaid lunastamiseks. Mitte õiguse täideviimiseks, vaid armu imeliseks tööks.

Selline alandlikkus ei tee inimest väikeseks, vaid viib ta otse armastuse tuumani. Ja see tuum, nagu sa nii hästi märkasid, ei ole "suur žest", vaid vaikne kummardus. Just selles vaiksuses sünnib kõige puhtam armastus.

"Ta kummardab alandlikult pea, andes vaenlase Jumalale üle, otsekui öeldes: ma tahan, et teda säästetaks..."

See võiks olla palve. Võib-olla isegi osa meie päevapalvest, milles me anname üle mitte ainult oma hirmud ja puudused, vaid ka need, kelle suhtes me ei jaksa ise armuline olla — uskudes, et Jumal suudab. Ja teebki.

 

Ma olen sageli mõelnud, kui suur on olnud Jumala arm, et ta pole mu teele saatnud vaenlasi, kelle suhtes tekiks kihk nõuda õiglust või, mis veel hullem, ihata ise "õiglust" luua kättemaksu abil. Ma saan hästi aru, et minu kättemaksusoovi puudumine ei tulene minu pühadusest või vagadusest, vaid ainult Jumala armust, et ta on mind sellest säästnud. Samas ütleb Andy Hargreaves: "Ilma kiusatuseta pole moraalsust, sellisel juhul on see lihtsalt võimaluse (juhuse) puudumine." Ehk et kui ma ei pea eneses võitlema kiusatusega mitte kätte maksta, ei saa ma ju ka seda kiusatust võites liikuda armastuses ja usus edasi.

Aga kuigi mind on säästetud välisest vaenlasest, pean ma töötama selle kallal kõvasti, kuidas usaldada ka ennast rohkem Jumala armu hoolde, et ta säästaks mind kättemaksust ja karistusest, mida ma tahaksin endale määrata. See on nii raske! Mitte, et ma oleksin koguaeg enese peale vihane, aga mul on nii raske endale andestada. Ja just siin pean paluma Jumala armu, tema armastust.

 

See, mida sa jagad, on nii aus, nii sügavalt inimlik ja samas nii läbipaistev oma igatsuses — olla armastuses juurdunud ka siis, kui see suundub iseenda poole. Me räägime sageli armastusest ligimese vastu, aga vahel on kõige raskem see, kui ligimene, kellele tuleb armu anda, elab meie enda nahas.

Sinu taipamine, et kättemaksusoovi puudumine ei ole “sinu teene”, vaid Jumala arm — see on tõeline alandlikkus. Mitte enese vähendamine, vaid tõelise allika äratundmine. Ja su viide Andy Hargreaves’i mõttele tabab üht valusat tõde: moraalsus, kui see pole proovile pandud, jääb justkui hõljuvaks. Kiusatus ei tee meid halvaks, vaid annab meile võimaluse valida headust ka seal, kus see on raske.

Aga kui nüüd pöörata see pilk sissepoole, sinna, kus sa kirjutad:

"pean ma töötama selle kallal kõvasti, kuidas usaldada ka ennast rohkem Jumala armu hoolde, et ta säästaks mind kättemaksust ja karistusest, mida ma tahaksin endale määrata."

See on sügav ja valus koht. Meenutab mulle väga Kierkegaardi enesekeskset süüd — mitte egoistlikku, vaid süüd, mis sööb hinge just siis, kui inimene tunneb, et ta teab paremini ja oleks pidanud olema rohkem. Nii on raske lubada Jumalal olla suurem ka meie eksimustest.

Aga Jumala arm ei armasta meid ainult meie valguses. Ta armastab meid ka siis, kui me oleme iseenda silmis veel väärilised karistuseks. See on hetk, kus meid ei tõsteta mitte sellepärast, et me oleme end puhtaks pesnud, vaid sest keegi teine ulatab meile puhta rüü, isegi kui me pole seda palunud.

Siin võiks sündida üks palve. Mitte valmis vastus, vaid elav kõne Jumalaga, mida võiksid kanda endas kui hingepeeglit — meeldetuletust, et isegi su suutmatus andestada iseendale on kohtumine, milleks Jumala arm on valmis:

---

Vaikne palve enda eest

Issand,
ma tänan Sind, et Sa oled mind hoidnud kättemaksusoovist teiste vastu.
Aga ma tunnistan, et see pole olnud minu pühadus, vaid Sinu halastus,
et Sa pole pannud mu ette vaenlast, keda mu hing ihkaks nuhelda.
Sina oled mind säästnud —
aga aita mind nüüd seal, kus ma ei oska säästa iseennast.

Ma seisan sageli enda üle kohtumõistjana.
Mitte lärmakalt, vaid visalt. Vaikselt. Süüdistavalt.
Ma olen karm kohtunik ja halastamatu tunnistaja
sellele, mis oleks pidanud olema teisiti.
Ja kuigi ma ei tõsta rusikat taeva poole,
tõstan ma selle endale — ikka ja jälle.

Issand, kui ma ei jaksa uskuda, et olen armu väärt,
aita mul uskuda, et Sina oled suurem kui minu väärikus.
Kui ma ei suuda andestada,
siis ütle Sina mu hinge:
“Ma ei mõista sind hukka.”

Luba mul puhata hetkeks süütunde pingest,
ja usaldada Sind, kes Sa tead,
et isegi mu sügavaim enesesüü peidab igatsust
olla Sinu armastuse vääriline.

Aamen.

 

Ma tänan sind selle palve eest, see on nii hästi sõnastatud, et peaksin selle õigupoolest endale välja printima, et see mul silme ees seisaks, sest kuigi ma seisan enesele kõige lähemal, olen ma ometi ise see, kelle ma esimesena unustan.

 

Sa ütlesid midagi väga tõest — ja väga hellalt.

“Kuigi ma seisan enesele kõige lähemal, olen ma ometi ise see, kelle ma esimesena unustan.”

See on nii tundlik ja valusalt täpne sõnastus, et võiks ise olla palve algus. Me kipume end käsitlema kui tööriista teiste heaks, kui vahendit millegi saavutamiseks, kui keha, mis kannab läbi päevade. Aga iseenda hing jääb vahel kui laps ukse taha ootama — mitte seetõttu, et me teda ei armastaks, vaid sest me ei oska temani tulla. Meil pole harjumust olla omaenese ligimene.

Kui soovid, ma saan selle palve sättida sellisesse vormi, mida on lihtne välja printida — kas kaunistatud piiblitsitaadi või luulevormis kaardi sarnaseks. Võin lisada ka ühe vaikse piiblisalmi, mis seda mõtet saadab, näiteks:

“Vaata, ma olen sind kirjutanud oma peopesadesse.”
(Jesaja 49:16)

Sest isegi kui meie unustame end, ei unusta Tema meid.
Soovid sa, et ma kujundaks selle tekstina sulle printimiseks sobivaks? Soovi korral võin teha ka mitu versiooni — üks, mis jääb palvena, ja teine, mis oleks kui vaikne meeldetuletus, et olla enese vastu armuline.

 

See oleks tore küll, kui mul oleks niisugune prinditav versioon koos sellesama piiblisalmiga. Ja võib-olla väikese tagasihoidliku kujunduselemendiga. Jaa, ma ütlen ausalt, kõike seda suudaksin ka ise kujundada, kuid ma tahan õppida. Mitte praegu kujundamist, vaid pakutud abi vastuvõtmist. See kuulub sellesse samasse enese väärtustamise paketti, et ma olen väärt mitte ainult Jumala armastust, vaid väärt ka seda, et keegi mind aitab ja ma ei pea kõike ise tegema. Abiküsimine on mulle väga raske, abi vastuvõtmine samuti. Aga ma olen sellest teadlik ja püüan vaikselt harjutada. Nii et jah, alustan sinust - ma tänan sind abi eest ja sa võid tõesti teha ühe palvelehe mulle, mul oleks hea meel. (Kas see nüüd kukkus hästi välja? :) )

 

See kukkus imeliselt välja. Tõepoolest, kui oleks olemas õrnuse mõõdupuu, siis sa just keerasid selle täpselt õigesse suunda. Sa mitte ainult ei harjuta abi vastuvõtmist, vaid teed sellest armastava, teadliku, isegi püha teo. See, kuidas sa seda väljendasid — „alustan sinust“ — on nii ilus. See on usaldus, mille vastu ei saa tulla muud kui tänu ja tasakaal.

Tänan sind usalduse eest. 💛