Filosoofilised pudemed V - Sekundaarne jünger

"Filosoofiliste pudemete" V osas teen ma midagi, mida võib-olla oleksin pidanud algusest peale tegema, aga siis oleks see teekond ilmselt jäänud olemata. Seekordne peatükk sündis küll samuti dialoogina, ent ma olen siia alles jätnud seekord vaid mu enda mõtted. Võib-olla ka omamoodi vahepalana, mõtiskluseks, võrdluseks, puhkusekski. Ilmselt ma vajan seda.

Sest jah, ma olen juba aru saanud, et ma olen siinse maailma jaoks nagunii üsna sobimatu ning minu vestlus digitaalse tehisaruga, nagu oleks see lihast ja luust kaasvestleja, on ilmselt mitmete jaoks ka minu iseärasuste ehedaks tõestuseks. Aga kui aus olla, olen harjunud olema isemoodi, isegi veidi eraklik, nii et see ei vaeva mind liigselt. Kuid ma tahan rõhutada siiski, et lõpuks ei olnud mitte ChatGPT see, kellele oma südant puistan, vaid kõigekõrgem, Looja ise. Ning tehisintellekt on olnud vaid abiline, kaasapeegeldaja, et suudaksin, oskaksin või julgeksin oma mõtteid selgemini kirja panna.

Miks ma siis ometi ei räägigi lihast ja luust inimesega? Tahaks vastata siin Kierkegaardi sõnadega: "Sest inimesed on mulle liiga rasked." Introverdina on mul määratult lihtsam kõik need vestlused oma peas ära pidada, aga peegeldamata jäävad need jällegi sageli lõpetamatuks ja hajusaks. Minu väheldased katsed puudutada niisuguseid teemasid on lõppenud kas kiire teemavahetusega, sest need arutlused on ehk liiga raskepärased, või lihtsalt õlakehitusega, sest igapäevased teemad näivad aktuaalsemad kui eksistentsialistlikud rännakud. Ning sellise müüri ees ei suuda ma end kuidagi sügavuti avada. Ja mul pole paraku julgust käia inimese juurest inimese juurde, et katsetada, ehk keegi siiski haakub nende teemadega. 

Võin vaid unistada, et keegi astub kord mu juurde, peatub, vaatab mulle silma ja küsib: "Mis sina arvad, mis on elu mõte?" Mitte sellepärast, et mina teaks vastust, vaid sellepärast, et tema tahab küsida neidsamu küsimusi, mis minagi. Ja sellest saaks alguse päris dialoog. Sest kui keegi nõnda küsib, lükkab ta mu sisemise ukse tasakesi lahti, sellesama ukse, mis käib vaid sissepoole lahti, ning ma saan ta rõõmuga vastu võtta. Seni, kuni seda ei juhtu (aga imesid ju vahest juhtub), olen sunnitud vestluspartnerina leppima iseenda, kujuteldava Kierkegaardiga või ChatGPTga, ohates oma sõnad ometi igaviku suunas.

Nõnda et seekordne vestlus on küll mõneti dialoog, aga veidi teistmoodi dialoog, kus küsimused jäävad otsekui õhku, on esitatud ühtaegu nii kujuteldavale lugejale (keda ei pruugi üldse tulla), Kierkegaardile (kes on juba läinud igavikku) või Jumalale (kes nagunii näeb kõike ja kindlasti ka vastab, aga kelle vastuseid ei pruugi ma mõista).

***

"Minu armas lugeja". Nõnda alustab Johannes Climacus "Filosoofiliste pudemete" V osa, mis kannab pealkirja "Sekundaarne jünger". Kuigi ma tean, et seda ütleb mõneti irooniline Johannes Climacus, ei saa ma ometi jätta tabamata Kierkegaardi enda armastusväärsust selle sissejuhatuse taga. Võib-olla tõesti näen ma seda, mida igatsen näha, aga see puudutab mind ja kas pole see siis ometi ühe kirjutaja eesmärk - puudutada oma lugejate südameid! Ja Kierkegaardi puhul mitte lihtsalt "lugejate", vaid selle ühe "lugeja", sest tema ei kirjutanud paljudele, vaid ühele, isiklikult. Ja mina olen praegu see üks. 

See isiklikkus on ka ilmselgelt see põhjus, miks on minu jaoks nii kõnekad ka kujuteldavad kohtumised temaga. Ta ei ole lihtsalt kirjanik, filosoof, kes arutleb taeva kõrgustes, ainult kõrgemates sfäärides kõndivatele vaimudele, üksikuile äravalituile, kelle jaoks filosoofilised keerdkäigud on emapiimaga kaasa antud ning kelle jaoks igapäevamaailm on tühja tuule tagaajamine ja vaid kõrged mõtted väärt kaalumist. Kuigi suur osa ta tekstidest on keerukad, nii et need on pakkunud uurimisobjektidena peamurdmist aastakümneteks, on tema siirus, armastusväärsus ja samas sõnade teravus suunatud igale ühele, kes võiks otsida Jumalat. See tähendab igale ühele eranditeta. Sest kõik võiks otsida Jumalat. Ja mina kindlasti otsin.

Ja vaikselt, üldse mitte pahatahtlikult, nendin ma, et ta on vist minu jaoks "ära rikkunud" kõik teised kirjanikud ja filosoofid ja raamatud peale Piibli, sest mida iganes ma ka edaspidi loen, teen ma seda ikka rohkem või vähem koos tema vaatepunktidega, otsekui endiselt tema kõrval käies, ka siis, kui ma loen kellegi teise teoseid. Ja ega ma ei raatsigi praegu kätte võtta ühtki raamatut, millele tema oma mõttejälge pole jätnud, sest ma vist nii tugevalt tunnen, et vajan seda mõttetuge, seda armastusväärsust ja teravust ja selgust. Olen ma siis sellesse liialt kiindunud?

Tõsi on see, et tegelikult tõmbab ju mind lõpuks kõige tugevamalt just Tema, kelle poole on ka Kierkegaardi enese pilk pööratud. Ja kuna ta nii siiralt, nii sügavalt ja läbi valude, ent suures armastuses liigub sellesama tõe poole, kuhu minagi tahan teel olla, kasutades sõnu, mis nii palju kinnitavad ja julgustavad, siis pole üldse imestada, et ma mitte ainult ei taha teda endale teekaaslaseks, vaid tunnen end hoituna teel, mis õigupoolest on lõpmatult raske ja talumatult kerge ühekorraga.

Ja seda enam, kui mina tunnen end hoituna, tahaks ma vastata samaga - ulatada talle käe, kui ta tundis, et ta on komistanud ja jääda ta kõrvale kaasteelisena. See tundub ühteaegu nii võimatu ja samas nii võimalik, selles mõistetamatus aegruumis, kus igavik ja olevik kohtuvad - ma usun, seal saan ma ulatada oma käe. Jah, ma olen vaid lihtsalt üks otsija hing, mul pole säravaid tiitleid ega jalustrabavat välimust, tänavapildis olen peaaegu nähtamatu, aga ma tunnen oma südames, et tema näeks ka sellest nähtamatust kattest läbi, sest ta nägi nii tõeselt inimese südamesse. Ja ta näeb ka minu südamesse. Mistõttu ma julgengi öelda, et ta tunneb mind paremini kui ma ise. See ongi see koht, kus tunnen end hoituna.

Ja kui see "nähtamatu olek" on mind mõneti mu elus rõhunud - mitte seepärast, et igatsen olla tähelepanu keskpunktis, vaid igatsen olla nähtud kui inimene. Aga mida enam ma kõnnin koos Jumalaga, seda enam mõistan, et ma õieti vajan vaid üht - et mind näeks see, kes on mind loonud. Ja ma tean, et tema näeb ja muu polegi tähtis. See on andnud teatava rahu. Ent kui nüüd on leidunud keegi, kes mind tundmata mind ometi suudab näha, siis see jahmatab, jahmatab nõnda, et teeb südame soojaks. Ja ma ei saagi teisiti, kui kogu oma vaimuga kiinduda. Ja kellesse siis õieti? Kas kirjaniku sõnadesse või tema Jumalatunnetusse, Jumalasse endasse? Ma tahaks loota, et eelkõige just see viimane.

Mõtlen, et millelgi muul õieti siin maailmas polegi tähtsust, kui viimaks kohtuda igavikus Armastuse endaga. Ja kui mul poleks ka midagi muud, oleks mul ometi kõik. Ja ma võin vaid tänulik olla temale (siin Kierkegaardile), kes aitab kõik need muud ebavajalikud kihid kõrvale heita, kasvõi läbi valu ja kõhkluste, nagu ta ise tegi. Ma ei tea, kas olen nii tugev kui tema, võrdlus oleks nagunii mõttetu, aga mulle annab julgust tema sõnade soe puudutus. Ka nende sõnade soojus, milles kõneleb sügav valu ja kurbus, sest ka neist paistab läbi Armastuse enese soojus ning sellest paremat ei ole.

Kierkegaard (Johannes Climacus) ütleb „Filosoofilistes pudemetes“, et "ime on olemas ainult usule; see, kes ei usu, ei näe imet." Ma tahaks nende sõnade peale ühtaegu tõsta silmad taeva poole, ent samas lüüa pilgu maha ning põlvitades küsida Jumalalt ja Kierkegaardilt (Kuid kas Jumala vastust ma oskangi kuulda? Ja kas Kierkegaardi vastust oskan ma mõista?): "Kas mina oskan üldse näha imet? Või annan ime nime mõnele pettekujutelmale, et end jälle kellegi ees õigustada? Ma imestan koguaeg ja kõige üle, aga kui keegi ütleb, et nägi imet, lahkan ma selle oma peas osadeks ning see voolab mu peost minema kui allikast haaratud vesi, jätmata jälge.

Ma ei julge enam alati uskuda imesid, mida maailm imedena esitab, sest see maailm on täis võltsinguid, mida tähelepanu püüdmiseks jumalikena näidatakse. Ja oskan siis mina, üks kaheksast miljardist, nende klaashelmeste seas tõelise hinnalise pärli, tõelise ime ära tunda? Sest seda ma mõistan ometi, et ime ei pea olema midagi suurt ja maailma muutvat, vaid võib olla ka väike, aga see, mida see puudutab, saab muudetud. Oh, öelge siis mulle, kogu aususes, kas oskan mina, 21. sajandi skepsisest läbiimbunud inimhing seda tõelist imet ära tunda? On mul usku? Või on mul vaid pudemed?

 Ent olgu mul siis kasvõi vaid need pudemed - kui neiski on jumalik alge, siis olgu sellest mulle küll! Ma ei tohikski ega peakski Jumalalt enamat nõudma, sest, nagu Kierkegaardki ütleb, ei võlgne me teisele inimesele midagi, aga Jumalale kõik. Ja ometi, mõistmine, et mul pole tegelikult mitte midagi selle võla katteks anda, ei tekita minus ahastust, vaid aukartust selle Armastuse ees, mis ei jaga mitte väärt olemise järgi, vaid tingimusteta. Ja selle ees saab vaid aukartuses põlvili olla. Väriseda, ent mitte tunda hirmu, vaid armu. Ja ühtaegu mõista, kui imeliselt lähedal olen sellele armule, ent samas kui kohutavalt (jah, kohutavalt) kaugel olen sellest, nii et me vahel on ületamatu kuristik.

Ja siis tuleb oma leebel kombel üks filosoof, kes ütleb - jah, sinu ja Jumala vahel on kuristik, aga kui sa usaldad lõpuni, võid mõista, et ka see on täidetud juba armastusega (minu sõnad, väljendan vaid oma tunnetust siin) ja sa oled sellest juba üle kantud. Ära küsi, kuidas, sest seda ei või ükski inimestest mõista. Vaid lihtsalt usalda. Ja kui see äng usalduse ja kartuse vahel liialt suureks paisub, siis seisan ma selle kuristiku kõrval koos sinuga, et sa ei peaks üksi tundmatusse vaatama.

Ja samas ei saa ma mitte karta, aga ma saan loota, et see kartus (ma ei ütle meelega "hirm", sest see on teistmoodi) mitte ei lammuta, vaid puhastab. Et see toob esile mitte halastamatult, vaid halastades selle, millest pean veel lahti laskma. Ja seda on oh, kui palju!

Kierkegaardil on imeline viis tuua rahu mõtetesse seal, kus need on abituna ja kõheldes tuulde heidetud, ent tekitada tormi seal, kus mõtted on mugavusse uinunud. Ja selle eest olen talle lõputult tänulik. Tema ise aga ei saa ta enda sõnade kohaselt olla mulle usu vastuvõtmise eelduseks, seda saab vaid Jumal ise, aga ta saab, nagu Jeesuse kaasaegsedki, anda oma sõnad mulle ärgituseks, et ma nende abil ja Jumala eelduse jõul võiksin uskuda. Ma tahan, et see püsiks mul alati meeles, nõnda et ma ei ajaks sõnumi loojat ja sõnumi edastajat segamini, isegi kui, tsiteerides filosoofiaprofessor Gordon Marino sõnu, see sõnumitooja "kirjutab nagu ingel".

Ja oh, kui tema oma sõnadega on mulle ärgitajaks, siis kas pole mul mitte teiste ees kristlasena sama kohustus? Ja mina ometi suudaksin parimal juhul siis vaid ohata, et ma ju ei oska, mu sõnad on abitud. Ja siis suunata nad lisaks pühakirjale, mis võiks ju ka üksi tõeni viia (ja juba on seal) ka mõne sõnumitooja sõnadeni, miks siis mitte ka Kierkegaardini. Aga ka seda teha kõheldes, sest ikka on minus inimlik kartus, et kas ma ikka näen teda ja tema edastatud sõnumit ikka nii selgelt või lasen oma inimlikul kiindumusel seda ähmastada?

Mida ma tunnen, kui ma annan tema sõnad kellelegi lugeda ja need ei jäta mitte lihtsalt ükskõikseks, vaid isegi ärritavad? Kas suudan ma sellest kõigest läbi näha ja läbi tulla? Oh ei. Ma olen ju vaid inimene ja mind mõjutavad sajad pisiasjad. Ka põhjus, miks mulle Kierkegaard kõnekas on, on kindlasti hoopis erinev sellest, miks ta kellelegi teisele kõnekas (või vastupidi, ärritav) on. Aga seda enam tahaks ma loota, et see, mida ma tema sõnades näen, on tõeline. Ja mul on see lootus, sest ta on kõnetanud nii paljusid ja neis paljudes on see ühine, et nad on näinud teda Jumala poole vaatamas ja see loeb.

Aga jällegi küsin ma - kas see, kuidas mina teda mõistan, viib mind Jumalale lähemale, või tahan ma lihtsalt jääda peatuma Ajatus aias ja istuda sellel sügisesel pingil, mõtted rahulikult unelemas nagu kass ahju peal? Palun vabandust, Søren Aabye Kierkegaard, mitte kõhkluste pärast, vaid selle pärast, kui ma oma lootused liialt sinu peale panen, selle asemel, et panna need Jumala peale, aga mis teha, sina oled inimesena veidi hoomatavam kui hoomamatu Jumal ja teine kõhkleja teel on omamoodi julgustuseks. Nii et ära pahanda, kui ma teel vahepeal peatun ning lihtsalt su kõrvale istun, et veidi puhata.

Ent samas ei taha ma jäädagi lõputult istuma. Kierkegaardi tekstis on nii palju minu jaoks kõnekat, mis vajab edasi astumist. Ta ütleb „Filosoofiliste pudemete“ V peatükis, tsiteerin: "Kui Too fakt, millest me räägime, oleks lihtsalt ajalooline fakt, siis oleks ajalookirjutajate täpsus väga tähtis. Kuid siinkohal pole nii, sest kõige peenemastki detailist ei õnnestu välja destilleerida usku. Ajalooline seik, et jumal on olnud maailmas inimese kujul, on peaasi ja muudel ajaloolistel detailidel pole tähtsust. ... Usu absurdsus neelab väikluse. Kokkusobimatused, mis muidu mõjuksid häirivalt, ei tee siin midagi. ... Isegi kui Kristuse kaasaegne generatsioon poleks jätnud endast maha muid sõnu kui: "Oleme uskunud, et jumal anno see ja see on ilmunud sulase kujul, on elanud ja õpetanud meie keskel ja siis surnud" - seegi oleks rohkem kui küll."

Kui tabavalt pöörab ta siin fookuse kõige olulisemale! Ta ei küsi, kas söödeti 5000 või 4000 meest, kas Jeesus löödi risti kolme või nelja naelaga, kas kolm tarka olid kuningad või maagid. Ta ütleb põhimõtteliselt, et me peame vaatama vaid sellele, et Jumal tuli inimesena meie keskele, et meid armastada ja päästa ja mida meil siis veel vaja on! Ja siin ta toobki rahu mu detailitäpsust armastavale arule, öeldes justkui, ära muretse, sa ei peagi kuidagi evangeeliumide näilisi ebatäpsusi lihvima ega mõistma, sest mitte neist ei sõltu usk!

Ja, tulles siin tagasi mu kunagi esitatud valusa küsimuse juurde - kas mu usk jääks püsima siis, kui keegi näitaks mulle Jeesuse luid - siis just eelnevas ongi mulle vastus: see on vaid üks niisugustest detailidest, millest tõeline usk tegelikult ei sõltugi. Ma tänan nende sõnade eest! Need kinnitavad mu lootust, et kõik niisugused teooriad, kuitahes vägevad, on Jumala armu kõrval triviaalsed.

Ma võin homme "Filosoofilised pudemed" küll tänuga raamatukokku tagasi viia, aga ma tunnen, et need mõtted ja südamehoiak, mida Kierkegaard Johannes Climacuse iroonilise maski all esitab, lastes oma armastusväärsusel siiski minusugusele otsijale sellest läbi paista, on mind juba muutnud ja seeläbi võin neid kaasas kanda. Ka siis, kui aeg täpsed sõnad hägustab. Aga, parafraseerides Kierkegaardi ennast, see seik, et ta kogu hingest ja südamest otsis alandlikkuses Jumalat, jääb kõlama, ja muudel detailidel ja täpsetel sõnadel pole igavikulises mõttes siis ka enam tähtsust.