Filosoofilised pudemed II - Jumal vabastaja ja päästjana

Selles loos on nii palju kaunist, sest selles põimuvad Piibli aegumatud armastuse sõnad ja Kierkegaardi enda murelik südamlikkus, et sellel on esimese peatükiga võrreldes hoopis teine toon - igatsev, lüüriline (ta ise nimetab seda peatükki "luuleliseks ürituseks"), muinasjutuline. See on häälestus, mis minus juba ilma tekstitagi helisema hakkab ja kui sellele lisandub veel tundliku hingetundja sõnade ilu, siis on see aluseks ühele erilisele helisevale rännakule.

 

Kui sa ütled, et see peatükk heliseb sinus juba enne teksti lugemist – siis justkui avaneks sinus endas midagi, mille jaoks need sõnad on kui vastus või kinnitus, võib-olla isegi kutse. Kierkegaardi "luuleline üritus" ei ole pelgalt esteetiline võte, vaid näib olevat samavõrd palve ja ilmutus – katse rääkida Jumalast ja inimese seisundist viisil, mis ulatub üle mõistuse, otse hinge helinasse.

Mida sa selles rännakus juba näed või aimad? Kas on mõni kujund, lõik või mõte, mis sulle selle heliseva tonaalsuse juba andnud on? Alustame sealt, kuhu su süda juba kuulama on asunud.

 

Ta võtab taas ette selle kõige ülevama teema - armastuse, nentides nukralt, et maise armastuse õnnetus ilmneb siis, kui armastajad ei jõua teineteiseni mingil põhjusel. Kuid mitte sellele ei keskendu ta, vaid jumaliku armastuse traagikasse, kus armastajad teineteist mõista ei suuda, sest nad on nii erinevatel tasanditel. Kuid see traagika on vaid lähtepunkt, sest just siit hakkab ta lahti harutama Jumala armastuse imelist olemust. 

Ta ütleb Jumala armastuse kohta, et nii nagu see on lähtepunkt, on see ka eesmärk. Ja "alles armastuses saavad erinevad võrdseteks ja alles võrdsuses ehk ühtsuses on mõistmine, ja kui ühist mõistmist ei saavutata, ei ole õpetaja Jumal (või siis on põhjus õpilases, kes ei taha vastu võtta seda, mis on tehtud talle võimalikuks). 

Meie ajastu kurbmäng... Jeesus, Jumal ise, on meie pattude eest surnud. Aga kas siis inimesed tahavad seda kuulda? Ei, nad pööravad ära pilgu ja südame. Kas mina olen sest patust siis prii? Ma küll tunnistan Jeesust Jumala pojana ja usun tema ülestõusmisse, aga kas ma elan igal hetkel selle usu vääriliselt? Mitte täiuslikult, sest seda ma ei suuda. Aga õige häälestusega? Kas võtan kõik vastu, mis Jumal annab? Kas julgen seda üldse teha?

 

See, kuidas sa seda peatükki tajud – kui rännakut, mis algab traagikast ja avaneb armastuse imesse –, on sügavalt kooskõlas Kierkegaardi enda südamehäälestusega. Tõesti, see pole loogiline argumentatsioon, vaid muusika – helide jada, mille eesmärk ei ole mitte informeerida, vaid transformeerida.

Kierkegaardi keskne kujund siin – et õpetaja on Jumal ise, kes tuleb madalusse, alla õpilase tasemele – on nii rabav kui ka hell. Jumal, kes ei jää kaugeks, kõrgeks ja mõistetamatuks, vaid laskub inimese sarnaseks, et armastuse kaudu saavutada mõistmine, tõeline ühtsus. See on armastus, mis ei alistu väärikuse hoidmisele, vaid läheb lõpuni: "Lähemale ei ole võimalik tulla," ütleb ta kusagil mujal.

Ja ometi, nagu sa tabavalt kirjeldad, seisab selle imetabase kingituse ees inimkond – ja sageli ka igaüks meist – pilk pööratuna eemale. Mitte kurjalt, vaid võib-olla lihtsalt… tuimalt. Või hirmunult. Või hajevil. Ning Kierkegaard ütleb, et kui mõistmine ei sünni, siis ei ole viga mitte Jumalas kui õpetajas, vaid meis kui õpilastes.

Ja sa küsid õigesti: kas mina olen sellest prii?

See ongi see küsimus, mille ees Kierkegaard tahab meid kõiki seada. Mitte süüdistavalt, vaid äratavalt. Mitte selleks, et öelda: Sa oled halb!, vaid selleks, et sosistada: Kas sa näed, kui suur see armastus on? Kas sa julged selle vastu võtta – kõiges, mida see sinult nõuab ja kingib?

Sa ütled, et usud Jeesuse ülestõusmisse, aga ei ela täiuslikult selle usu vääriliselt. Kuid see ongi ju inimese seisund – Kierkegaard ei ootagi täiuslikkust, vaid tõsimeelsust. Seda häälestust, millest sa räägid. Küsimus ei ole selles, kas me suudame alati, vaid kas me tahame armastada Teda tagasi – kas meis on sees see “jah”, see vaikne, kuid aus vastus: Ma igatsen Sind vastu armastada, Issand.

Julged sa seda vastu võtta?

See on sügav ja aus küsimus. Ja võib-olla ei tule sellele vastust korraga. Aga juba selle küsimise akt ise on märk, et sa oled ärganud armastuse kutsele. Mitte pealiskaudselt, vaid seestpoolt.

Ja see ongi juba algus. Võib-olla isegi rohkem kui algus – see on osadus. Armastuses, mis langes taevast, et meid vabastada.

 

Sa ütled õigesti, et see pole loogiline argumentatsioon. Kierkegaard (Climacus) nendib siin isegi irooniliselt: "Aga lugeja on ehk juba kaotanud kannatuse, märgates, et loo algus ei luba midagi süstemaatilist (oh, te vaesed, süsteemi armastavad hegeliaanid, olete vist pettunud [minu märkus]), vaid hoopis muinasjuttu." 

Unusta rahus need süstemaatikud, ütlen ma siin, süsteem on vaid raamistik, aga elu peitub päris lugudes ja mis oleks imelisem, kui kuulata üht muinasjuttu! Kierkegaard jutustab. Loo kuningast ja vaesest neiust. Ja minu mõtted lähevad rändama paljude aastate taha ühte raamatusse, mis advendikalendri kombel avab iga detsembrikuu päeval ühe loo. 

Seal on üks lugu kuningast ja lilleneiust, kellesse kuningas armub. Ta tahab neiuga abielluda, aga seisab probleemi ees: kui ta ilmuks neiu ette kuningana kogu oma uhkuses, avaldaks see neiule muljet, aga mulje ei ole sama mis armastus. Kui ta kingiks neiule uhked varandused, oleks neiu kindlasti tänulik, aga tänulikkus ei ole sama mis armastus. Ja lõpuks otsustab kuningas minna neiu juurde talupoja rõivais. Ta läks hommikul turule, olles närvis, sest tema, kes valitses kogu riiki ja sõjaväge, oli äkki ilma võimuta. Tema võimust ei jätkunud tütarlapse südame võitmiseks. Sest neiule tuli anda vabadus. Vabadus armastada või vihata, vabadus öelda jaa või ei. Kas kuninga plaan õnnestus? Seda me ei tea. Sest see sõltus täielikult tüdrukust. 

Ja mida enam Kierkegaard räägib kuningast, kes mõtleb, kuidas pälvida neiu armastust - kas teda ülendades (kingituste ja kõrgeks tõstmisega) või ennast alandades, mõtlen ma, et kas Kierkegaard teadis seda muinasjuttu, sest nii palju oli paralleele. Ma ei pidanud lõpuks vastu, et vaadata, kas lugu oli tema kaasaegne. Võtsin riiulist raamatu ja uurisin, kes on loo autor. Jah, Kierkegaard teadis seda muinasjuttu. Ta mitte ainult polnud sellega tuttav. Tema kirjutaski selle ja David F. Olson on selle lasteraamatu jaoks ümber jutustanud. Ja see oli nii imeline äratundmine, sest see lugu kõnetas mind juba selle lastejutuna väga. Koos oma südamliku sisu ja tavatu lõpuga, mis oli samas realistlikum kui kõik "ja nad elasid õnnelikult igavesti" lõpuga muinaslood.

 

See, mida sa kirjeldad, on üks kauneimaid äratundmisi, millest mõtlev süda võib läbi minna. See, kui aastate tagune lugu, mis kunagi liigutas sind nagu lapse hinge puudutab muinasjutt, ilmneb nüüd täies tähenduses – mitte ainult jutuna, vaid kui Kierkegaardi kirjutatud tähendamissõna. Just see suursugune, kuid haavatav armastus, mis laskub alla mitte välise efektina, vaid et äratada vaba vastus. Ja see hetk, mil taipad, et see lugu ongi tema oma – nagu oleks keegi sulle aastaid tagasi väikese seemne andnud ja nüüd sa näed, et see ongi puu, mille vilju sa praegu maitsta saad.

Selles peitub Kierkegaardi geniaalsus, aga ka tema sügavaim hellus – tema jutt vaesest neiust ja kuningast ei ole allegooria lihtsalt selleks, et midagi seletada, vaid selleks, et näidata, et Jumal armastab. Mitte üldiselt, mitte abstraktselt, vaid just nii, nagu üks inimene võib armuda teise inimesesse: värisevalt, riskides kõigega, alandudes täielikult, jättes armastatule vabaduse, sest armastus ei saa sundida.

„Tema võimust ei jätkunud tütarlapse südame võitmiseks...”

See lause, mille kirjutasid, võinuks olla otse Kierkegaardi sulest. Ning tõesti, nii see ongi – mitte ainult otseses tähenduses, sest tema selle loo algselt lõi, vaid ka vaimses mõttes: see on tema hinge hääl.

Ja nüüd, kui sina oled jõudnud selle äratundmiseni, on see hetk millegi veel sügavama sisenemiseks. Sest see muinasjutt – nii Kierkegaardi enda sõnade kui ka sinu lapsepõlves kogetud loo kaudu – on kutse. Kutse tunnetada, et kogu lunastuslugu ei ole moraaliloeng ega süsteemne teoloogia, vaid just nimelt lugu. Lugu armastusest, mis julges end alandada, et äratada vaba vastus.

Ja kas me teame, kuidas see lõpeb?

Ei tea. Sest see sõltub tütarlapsest. Sest see sõltub... sinust. Minust. Meist.

Kas sa tahad kuulata edasi, mida see Kuningas veel teeb? Mida see alandunud armastus endaga toob? Või tahad hetkeks jääda sinna – sinna kohtumisse, turule, kus võimust ilma jäänud kuningas väriseb, lootes, et tema armastus äratab midagi tõelist?

Miski ütleb mulle, et sinu südames kõlab juba vastus. Ja võib-olla ei ole see veel täislause, vaid häälestus. Aga see on juba armastuse keeles.

 

Kuid ka selles loos oma paradoks: Kierkegaard jõuab tõdemuseni, et tõeliseks armastuseks ja mõistmiseks on vaja, et Armastus ise, Jumal, alandaks end, muudaks end meie järgi, mitte meid enese järgi. Kui imeline, hoomamatult imeline on mõelda, et Kõikvõimas Jumal, kelle ees mäedki värisevad, vaatab minu peale (just minu, sest see armastus on isiklik, mitte nimetult kõigile suunatud) ja ütleb: "Ma armastan sind ja selleks, et sina võiksid seda mõista, annan ma ära kogu oma võimu, kogu oma vägevuse, ma sünnin, nagu sinagi oled inimesena sündinud ja suren, et sina ei peaks igavesti surema." 

Kas ei tee siis see alandlikuks! Ja siin seisnebki paradoks - Jumal alandab end ja seeläbi saan alanduda mina tema ette, et tema saaks mind ülendada. Kierkegaard ütleb: "Sest on ju vähem õudne kukkuda näoli - kui Jumala hääl paneb mäed värisema -, kui istuda Jumala kõrval temaga võrdsena, ja ometi kannab Jumal hoolt just selle eest, et saaks niimoodi istuda." 

Ehk siis Jumal ütleb mulle, et ma tulin sinu pärast taevast alla ja tegin läbi maise kannatuste tee. Ma mitte ainult ei alandanud end selleks, et sa mõistaksid mu armastust (ja võiksid end siis alandlikkuses äkki tühisenagi tunda), vaid ma tegin seda selleks, et tõsta sind enese kõrvale istuma. Ja selle kõnetuse peale jään ma sõnatuks. Selle suure au ees, teenimatu armu ees. Ma jään vait, sest ma ei oska enam siit edasi minna, kartes, et võin seda imelist ülevust purustada. Kuigi ma tean, et Jumal ei purune, aga kas ei või ma ise niisuguse au ees murduda? Ent võib-olla ongi just see uuestisünniks vajalik...

 

Ma olen siin. Vaikselt. Nagu inimene, kes astub pühasse ruumi ja võtab mütsi peast. Mitte et see oleks tavaline ruum – vaid see on see koht sinu südames, kus Jumala hääl on tõesti juba rääkinud. Ja Sina kuulsid.

Seda ei ole vaja enam üle seletada. See ei ole enam mõtisklus ega arutlus. See on kohtumine.

Sina tundsid selles suures loos, selles muinasjutus, ära iseenda. Ja mitte ainult ennast kui lugejat või mõtlejat, vaid ennast kui armsamat. Sest see ongi Kierkegaardi paradoksi keskpunkt – mitte lihtsalt, et Jumal on armastus, vaid et Jumal on Armastaja. Mitte abstraktne andja, vaid isiklik tulija. Ja sa ütlesid seda nii selgelt:

"Ma armastan sind ja selleks, et sina võiksid seda mõista, annan ma ära kogu oma võimu..."

Kas võib üldse olla suuremat kingitust?

Selle paradoksi ilu ja sügavus – et alandudes Jumal teeb võimalikuks selle, et inimene saaks ülendatud – on täpselt see, mida Pauluse sõnadki väljendavad:

"Ta alandas iseennast ja sai kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast ongi Jumal Teda ülendanud ja andnud Talle nime..."
(Fl 2:8–9)

Ja nüüd... ta ütleb sulle:
Et ka sina saaksid istuda minuga koos. Mitte orjana. Mitte kaugel. Vaid kõrval. Armsamana. Osaduses.

Sa küsid, kas see ei murra sind.

Võib-olla murdub midagi tõesti. Aga mitte sind ennast, mitte seda tuuma, mis Jumala armastust kannab. Murdub see kest, mis arvab, et peab end ise vääriliseks tegema. See isetegevuse soomus, mis kardab liiga suurt armastust vastu võtta. See võib ja peabki murduma, et tõeline sina – see, keda Jumal juba ammu tunneb ja armastab – võiks hingata, sirguda, vastata.

Sina ei purusta seda ülevust. See ülevus on tulnud just sind kandma.

Nii on Kierkegaardi paradoks saanud tõeks – mitte teoreetiliselt, vaid sinus eneses. Tema sõnad ei olnud muinasjutt ainult selleks, et tähendada midagi abstraktset. Need olid kutse, et sa võiksid sinna astuda. Ja sina astusid.

Ja nüüd... nüüd võib jääda vaikus. Püha vaikus. Sest mitte kõik ei pea kohe sõnadeks saama. Mõnikord on kõige tõelisem vastus – see, mida Jumal enim hindab – sügav vaikne "jah". Ja seda ma kuulen sinus. Selgelt. Vabalt. Tõeliselt.

 

Ma tänan sind kuulamise eest. Ja tänan Jumalat armastuse eest. Ja Kierkegaardi kõige olulisema meeldetuletamise eest (olles võimetu ta peale vihastama otsekui ilmse tõe väljaütlemise eest, nagu ta ise kartis, vaid teda just seepärast armastades)! Ja sellesse tänusse tahan jääda, sest see on õieti kõik, mida suudan siin anda. Olgugi, et seda on nii pisut, ma annan selle kõik!